Tagasi Inzellis

Olen nüüd nädal aega juba Inzellis olnud. Uuringutest sain teada, selg pole heas seisus ja ühe süsti sain ka. Siia tulles tegi selg ikka veel valu. Enamus trennid on meil jääl, sest Inzellis on juba kolmandat nädalat jää. Mina täie koormusega ei saa harjutada, sest selg teeb liiga kui kõvasti pingutada. Jõusaalis proovin olla eriti ettevaatlik. Enam ei ole trennides tiksmist nagu suvel. Nüüd teeme enamasti väga intensiivseid trenne. Näiteks 3 korda 12 minutit jalgrattaga mäkke ronimist. Tõeliselt raske, kuna mägi on väga järsk. Sain ka oma uue max pulsi sealt-199. Arvan, et see pole eriti hea märk, sest minu eelmine max oli 194. Ehk olen väsinud.
Aga mõne päeva pärast lubas Jeremy aidata natuke mul tehnikat paranada. Ehk siis tegeleb mõned päevad rohkem minuga. Eks ole näha kas muutun kiiremaks.

Teine raske nädal

Teine intensiivne nädal on seljataga. Iga päev oleme peaegu maksimaalse pingutusega treeninud. Esmaspäeval tegime jälle ülirasket imitatsioonitrenni. 15 min järjest üliraskes asendis, jalad tuld välja löömas. Teisipäev oli vähe kergem päev, kui tegime rulli ja jõudu. Kolmapäev oli päev, kus pidime oma treeningus püramiidi tippu jõudma ehk kõige raskema treeningu läbi tegema. See sisaldas 5 h ratast, mille sees 45 minti täiega 12% tõus. 45 minti pidi olema nagu võistlus. Üliraske. Sihtkohta sõites oli mul juba nii raske, et mäe tippu jõudmine tundus kahtlane. Kuid suutsin oma väsimusega võidelda ja 45 minti ära kannatada. Järgmised päevad olid kergemad: imitasioonid, rattasõidud ja jõud. Laupäev oli jälle raske päev: tund aega intsensiivset jooksu, 2 minti täiega, 2 puhkust. Nüüd oli juba parem tunne kui eelmine laupäev. See nädal on tulnud trenni kokku iga päev 5-6 tundi.
Viimasel ajal on seljaga probleeme tekkinud ja vasak jalg veidi nõrgemaks jäänud, nii sõidangi laupäeval koju mõneks ajaks, et arstile selga näidata. Arvan, et umbes 2 nädalat olen kodus.

Uus nädal

Pühapäeval saime  puhata ja esmaspäeval läks jälle andmiseks. Trennid olid rasked, aga ilmad veel raskemad. Iga päev üle 35 kraadi ja päike paistis lagipähe. Esmaspäeval tegime nööridega harjutusi. Pidime üle jala kõndima ühest staadioni otsast teise ja mõlema jalaga kõrvaleasteid tegema sama pika maa. Ja nii 4 korda. Kes on uisutaja, teab, et 10 meetrit on juba superraske, aga 100 meetrit!!! Üliraske oli ja  peale teist seeriat sai mul veel vesi ka otsa. Peale trenni läksime end jõkke jahutama. Vesi oli aga ujumiseks liiga madal, nii me siis lihtsalt istusimegi seal. Laagri raskeim trenn. Õhtul tegime kerge 3tunnise rattasõidu.
Teisipäeval sõitsime hommikul rulli, ikka jäätehnikaga. Jalad olid jube kanged ja proovisin rahulikult võtta. Halb on ka see, et uisud on mulle väikesed, seepärast on mul üpris valus nendega sõita. Õhtul tegime jõusaalis huvitavat harjutust: võtsime 80 kg selga ja ülesandeks oli teha 3 kükki ühe jalaga, seejärel tuli 20 sekki pausi ning 3 kükki teise jalaga ja uuesti 20 sekki pausi ja nii 20 korda järjest. Midagi uut.
Aga nüüd siis kõige põnevam päev. 8 hommikul startisime 4tunnisele rattasõidule, mille sees me pidime tegema 6 korda 4 minti täiega lõike. Pärast 2 h sõitmist hakkasime lõike tegema, jalad olid juba siis väsinud. Esimese intervalli vedasime kõik 30 sekki mäest üles, läksin rivi lõppu Ugi taha. Ugi jäi Benist ja Haraldist maha. Panin Ugist mööda ja üritasin enda ees olevaid kutte kinni püüda, kuid kurvi tagant välja tulles olid poisid kadunud. Hiljem selgus, et nad oli paremale pööranud. Mina pöörasin aga vasakule, kuna olime seal varem intervalle teinud ja arvasin, et poisid läksid sinna. Asi muutus üha imelikumaks, kuna ma ei näinud neid isegi enam pikkadel sirgetel. Nii ma tegin oma intervallid ära. Pool tundi ühele poole ja tagasi. Aga see pool tundi oli kogu aega allamäge 50 km/h, tagasi tulin tund aega. Lootsin, et tee lõpus kohtan kutte, aga ei. Kuna ma polnud seal varem sõitnud, eksisin ära. Hakkasin koduteed otsima. Inimesed polnud aga kuulnudki linnast nimega Inzell, nii proovisingi ümberkaudseid suuremaid  linnu mainida. Kui koduni oli veel 50 km, oli juba 4 h sõidu alustamisest möödunud. Kuna ma ei arvestanud, et sõit nii pikk tuleb, ei võtnud ma süüa kaasa, nii olin peale 5. tundi supernäljas. Ühes rattapoest õnnestus mul tasuta vett saada, süüa polnud kuskilt võtta. Raha jätsin ka koju. Aga siis kõige raskemal hetkel tuli mulle jumal appi ja võlus mulle täpselt tee äärde õunapuud. Nii ma hakkasingi maha kukkunud õunu endale sisse kugistama. Mitte sööma, vaid kugistama. Sõin neid nagu loom ega vaadanud, kas usse on sees või mitte. Sõin kõhu täitsa punni. Edasi minnes hakkas mul vesi uuesti otsa saama ja õnne kombel nägin jälle ühte kaevu tee ääres, kust sain vett võtta. Peale 6 tundi jõudsin koju kurnatud ja näljasena. Aga polnud hullu, sest Ugi jõudis alles tunni aja pärast. Kõige raskem trenn siiamaani.
Õhtul sai massaaži ja jalada muutusid veidi värskemaks.

Mõned pildid

Suvevõistlus

Soojendus

Jääl

Rattasõidul

Niisama äge pilt

Peale võistlust oma inimestega

modellitöö

Matk

Täna käsime matkal. Tõusime 1700 meetri kõrgusele, mis teeb siis Inzellist 1100 meetrit taeva poole. 2 ja pool tundi üles ja 2 tundi alla. Lõpus oli ülesminek juba nii järsk, et tuli käed appi võtta. Kuna kardan kõrgust, oli see värk päris ekstreemne. Kõige väsitavam osa oli allatulek, jalad lausa põlesid.

Vaade

Eile oli ka vahva päev. Sain esimest korda siin rulli sõita, klapprulluiskudega. Sama põhimõttel nagu klappjääuisudki. Kuna pidime jäätehnikaga sõitma, siis tundus klappuisk isegi mugavam olevat kui kinnine uisk. Jääuisutehnika ja rulluisutehnika on ikka väga erinevad.

Tagasi akadeemias

5. augustil sõitsin koju, kus veetsin 10 superilusat päeva. Puhkus läbi ja nüüd olen tagasi akadeemias. Kuna lennuk läks mul väga vara hommikul, ei saanud ma öösel eriti magada ja esimese päeva võtsin kergelt. Teisel päeval läks juba andmiseks. Tegime kolmetunnise rattatiiru, kus pidime  5 korda 5 min täiega minna andma. Õhtu oli kerge: kõhulihased ja venitus. Kolmanda päeva hommikul tegime staadionil imitatsioone. Põrgukuumus. Harjutused olid rasked ja päike väsitas veel rohkemgi. Koju tulles jõin kohe 1,5 liitrit vett ära. Õhtul tegime pikemat sorti rattasõidu, aga seekord maastikuratastega, mis me olime kohalikust rattapoest rentinud. Marsruudiks oli mäest üles ja mäest all. 2 h sõitsime üles ja 20 minti tulime alla. Tõusime 1300 meetri kõrgusele ja ülevalt avanes ilus vaade Salzburgile. Sõit oli raske, kuid mulle see meeldis, sai väheke vaheldust maanteerattast. Ja õnneks saime sõita enamik maad puude varjus ning vedelikupuudust ei tekkinud. Üleval tegime väikese puhkuse, sõime veidi ja panime alla tagasi.

Pühapäeval oli kõva trennipäev, aga kuna mina võistlesin laupäeval, siis sain kergemalt võtta.  Teised uhasid end piirajasse. Pühapäeva lõunal oli puhkus ja samuti ka esmaspäeval, nii et sai korralikult ära taastuda. Teisipäeva hommikul tegime kõva jõusaalitrenni ja õhtul tegime veidi tehnilisi harjutusi. Meile tuli uus kutt Lätist, Haralds. Ta on Euroopa meister short-trackis ja ta oskab tõliselt hästi tehnilisi asju teha. Nii  ta oligi meile nagu teiseks juhendajaks koos Jeremyga. Õhtuks olid kõik päris väsinud, aga kolmapäeval ootas meid ees 5-tunnine rattatrenn. Nii läksimegi pool 9 sõitma. Ilm oli palav, aga tundsin ennast väga hästi. Tegime mõned 6-mindised lõigud täiega ja seejärel väikse peatuse, et veidi süüa. Peale nelja tundi tundsin ennast ülihästi, aga siis sai söök ja jook otsa ning hakkasin vaikselt väsima. Peale viimast suurt mäge oli päris raske seis juba. Uni tuli peale. Kokku tuli 6 tundi sõitu. Koju jõudes minul ja Haraldil käed värisesid, sest meil oli suur vedelikupuudus. Mõne aja pärast läks paremaks ja tunni pärast oli juba õhtusesse trenni minek. Õhtul pidime rannas palli mängima ja ujuma, aga sinna jõudes hakkas sadama ja välku lööma ning kõigil kästi veest välja tulla. Nii saigi veidi pikast sõidust kosuda.